Hallelujahh!!!!

Mineeeeeeeeeeeeeeeeeeeee........

Ärkasime kella 8 ajal, tegelikult ikkagi 20 min hiljem, sest jah kohe voodist välja tulemine on ikka suhteliselt raske. Läksime alla korrusele, ja oh üllatust, papa kodus, tegime endale minipizzat ja extra large 'i kohvi. Kuna meil oli vaja Craigile oma telfu number saata, siis pidime kohe sellega tegelema hakkama. See oli üks susser vusser, mega keeruline, lõpuks me andsime alla ja ei saanudki internetis raha peale laadida. Järgmine katsumus- kohvrite pakkimine, või noh pigem sulgemine. Mul pole õrna aimugi, miks meil neid asju nii palju siia kaasa oli vaja tirida. Tegime siukseid võimlemisliigutusi, et neid kinni saada. Siis astus sisse meie papa ja ütles et tuleb meile appi, kolmekesi saime kohvrid kinni, hull värk. Ja siis läks papa telkut vaatama ja meie pidime oma kohvrid ise alla vedama, which was the funniest thang I've ever seen, jälle sai ühe kõhutäie naerda, kuidas eliise oma ligi 30 kilost pauna süles alla tassis. Oh jeesus. Kõik valmis, ready to go, papa tellis meile takso ja ta ise tuli ka meiega kaasa. Just siis kui hakkasime oma kohvreid taksojuhile andma, avastasime, et meie jooksutossud olid veel õues ukse taga, Papa sai nüüd meie üle naerda, mina sain kuidagi need kotti surutud, aga Eliise pidi neid käes tassima :D Sõitsime esimest korda Inglismaal taksoga ja Eliisel oli ekstra uus kõik, kuna sõitis esimest korda nii, et rool oli teisel pool. 20 minutit hiljem olimegi juba Bromley South stationis, ja jätsime papaga hüvasti. natsa kurb oli. Bromley southist sõitsime 17 minutit Victoria stationisse. Kuna me teadsime, et meil tuleb pikk bussisõit, siis mõtlesime et peaks midagi head kaasa ostma. Ostsime Starbucksi ja Mc'st Chicken Legend'it, mis oli meeega hea. Ja no siis muidugi ricepuddingut vanilliga- our favorite. Siis hakkasime oma heavy'de pampudega Coach stationit otsima, kust me peaks bussile istuma. Asi osutus keerulisemaks kui me arvasime, kuna meie kotid.... ja siis veel Eliise seelik, millel pidi tuule pärast silma peal hoidma. Õnneks leidsime bussijaama üles. Andsin Eliisele veel ühe südari kui 18 minutit enne bussi läksin meile Ricepuddingeid ostma, jõudsin tagasi, kui bussini oli 7 minutit, vuuuh. Ja meie reis Oxfordi algas. Buss oli mega comfy, I mean wifi ;) pidasime pikniku ja kuulasime mussi. Sõitsime mingi 1 tund ja 40 minutit ja olimegi Oxfordis. Ja mis te arvate, mis ilm seal oli, pouring rain, yep, ja kus oli mari jakk, kohvris muidugi. Pärast seda kui olime mõlemad läbimärjad ja lõpuks varju all, helistasime Craigile ja ta ütles, et ta saatis meile takso, kuskile, mingile nurgale, ühesõnaga me ei saanud mõhkugi aru. Seiklesime nii 30-40 minutit, ilma et oleks aimugi kus meie takso olla võib, plus Craig ei võtnud ka telefoni vastu, quite messy, olime ikka üpris närvis. Õnneks vihm jäi järgi ja isegi päike tuli välja. Pärast miljoneid kõnesid Craigi voicemailile saime ta lõpuks kätte ja ütlesime kus me oleme, mõne minutiga oli takso kohal, me mõtlesime, et see taksojuht on raudselt mingi mega pissed off, aga ta oli täiesti vastupidine : ) Sõitsime Oxfordist välja ja nägime nii toredaid külakesi, plus ei saa mainimata jätta, et Oxford on NIIII ILUS. Varsti olimegi kohal, oma pubis- The Bell Inn. Craig võttis meid soojalt vastu ja näitas ümbruskonda. Ja siis......ta ütles....."So girls, you are gonna start today." Noooo olgu siis. Me ei teadnud mitte midagi mida me tegema peame ja mis need menüüd sisaldavad, ja üldse mitte midagi. Craig näitas meile meie tuba, milles me hakkasime kohe ümberpaigutusi tegema (pildid järgmises postituses) . Kell 19.00 hakkas meie esimene tööpäev, mis nägi välja umbes selline, et pidime stalkima ühte töötajat ja vaatama mida teeb ja kuidas teeb, siis aga läksid asjad käest ära, kell oli hiline, rahvast palju, ja neil oli meid VAJA, ühesõnaga full workday. Aga mis põhiline, siin on nii toredad inimesed kõik, võtsid meid kohe omaks, ja teine asi mida peab mainima on see et me oleme ainukesed naissoo esindajad. Kohe hakkasime suhtlema ka köögirahvaga ja nii need asjad läksid. Esimene õhtu oli kohe päris raske, kuna rahvast oli palju ja meil olid väiksed probleemid köögis, mis tähendasid roogade hilinemisi ja crumpy'sid kliente, not good. Aga saime hakkama. Lõpetasime kuskil 00:00 ja peale seda istusime veel pubis, üritasime blogipostitust teha, aga selle asemel lõime uusi tutvusi, mis oli väga tore. Kusjuures me saame siin päeval ja õhtul üks kõik mida süüa, peame lihtsalt ütlema ja meile tehakse. Nicer dicer. Kohutavalt lahe päev oli täna, jubedalt meeldib siin. Homme hakkame rohkem Caz'igga ( pole kindel kuidas seda nime kirjutada, meie co-worker) õppima toitude ja teeninduse kohta, niiet väga põnev. Ossa nüüd tuli ikka täitsa pikk postitus.

Cheers
Mari

Bus station picnic

Oxfordi vahupidu

Jap, see ei ole naljakas

Kui bussis on wifi...