When in London: Craziness in London and madness in Oxford

Appppi, kui lahe päev meil oli, ei teagi kohe kust alustada :D Niisiis ärkasime mõnusalt kell 4.30 am, kusjuures üldse raske polnud ärgata, no ma arvan et kui me seda iga hommiku teeks siis me oleks laibad. Igatahes sõit kulges mõnusalt, õues oli veel nii vara suhteliselt jahe ja kui sõitsime siis nägime päikse tõusu. Sõit algas meie maja eest kl 5.25, Dan ja Joe võtsid meid peale, sõitsime otse Oxfordi ja võtsime peale veel inimesi, kes töötavad Londonis. Sõit oli rahulik, muidugi Dan ütles, et seetõttu oli rahulik et meie peal olime. võib olla tõesti. Londonisse jõudsime kell 7 ja Uskuge või mitte London oli inimtühi. Saime mõnuslt auto pealt maha Mayfair'is, mis asub Green parki juures,tegelikult kõrval. Dan ütles meile, et me oleks tagasi kl 4 ja et me kasutaks Green park tube stationit, mida me ka tegime. Nimelt meil oli vaja ainult üks peatus sõita et jõuda Oxford streedile. ihhaaa... Oxford streedil olimegi umbes kl 7.30 ja see oli täiesti tühi, nägime ainult kolme inimest ja kahte busssi. Kuna poed avati alates kl 9 siis otsustaime et crashime kuskil kohvikus, otsustasime Starbucksi kasuks, mis osutus õigeks. Võtsime mõlemad kuumad latted ja saiakesed. Valisime välja almond croissant ja cinnamon roll'si. Nii hea oli seal istuda ja lihtsalt nautida hommikut. Istusime ja mõnnalesime umbes tund aega, kuni lõpuks otsustasime, et liigume kuhugi poole. Esimeseks poeks osutus Primark, nagu te teate mis on suht odav ja kust ikka vahepeal leiab kvaliteetseid asju. Mõlemad suutsime osta ikka mõne asja endale. Edasi tuulaisme läbi forever 21, h&m, River island, Miss selfridge, Topshop, igatahes kõik poed, mis seal tänaval üldse on :) Mõtlesime et otsime ka sports directi üles, ja vaatame jooksutosse kodustele aga ei midagi, internetis on need kõik asjad odavamad. Selle poe leidmine võttis meil aega mõnusalt 30 min, sest see pood otsutas olla oxfordi tänava lõpus yeiiii, Meie aeg selle poe peale kulus mõtetult, niisiis otsustasime, et käime veel poodides ja siis lähme sööma. Meie lemmik poeks on River Island, appi kui lahedad riided ja praegu on veel niisuured aled, et kõik asjad on 15- 20 naela. insane. Poodides käidud ja asjad nähtud, läksime sööma, Valisime kohaks Wasabi, mis on jaapani köögi kiirrestoran , ehk siis saad valida, kas sööd sushit, nuudleid, riisi kastmega jne. Me valisime teriyaki kana ja sweet chilli kana, viimane oli eriti spicy. Viimasel ajal on palju asju juhtunud meil keelega ja me ei tea, millest see tuleb, näiteks kasutame viimasel ajal palju eesti keelt, näiteks täna wasabis toitu tellides, Eliise : '' please one teriyaki kana! Oihh chicken, sorry! ahahahahahah eliise strikes again. nii hea lihtsalt. Kõhud nägu maakerad asusime jälle poodidesse ja võtsime ühedust Liisa Pohlakuga. Liisa oli Eliise klassiõde ja ta veetis vahetus aasta ameerikas, nii et kujutage ette Eliise polnud teda üle aasta aja näinud. Nii lahe oli kokku saada ja muljeid vahetada. Tema rääkis oma elust seal ja meie oma elust siin, totaalselt erinev :) Ta elab nüüd eestis ja meil on nüüd see aeg käes kus saame veeta aega välismaal. We are lucky. Eriti khuul oli veel see et me saime kokku keset Oxford streeti, never gona happen again, but im glad it did! Missed this girl!

Peale Pohlakugu kohtumist võtsime suuna taas Green Parki stationisse, kuna mõlemal oli hull šoksi isu, aga oxford street’il lihtsalt ei eksisteeri sellist asja nagu normaalne toidupood. Läksime siis selleks Bond street stationi undergroundi, kus tekkis järjekordselt probleem Oyster kaardiga, ahh. Saime selle korda ja meie mõnus päev võis jätkuda : ) sõitsime ühe peatuse ja olimegi Green Parkis. Vaatasime veel et ohh siin stationis on väike R-kioski laadne asi, kus on šokse, aga otsustasime ikkagi minna tänavale kuskile suuremasse kohta. Ja siiis.... : ) tulime maa alt välja, tänavale, Mari ei märganud muidugi midagi... kõndisime mööda Made in Chelsea osalisest Hugo Taylorist...siis tegime väikse adreka ja üritasime tast salaja pilti teha. Ta on päris elus veel rohkem Handsome..ausõna : ) põnevust päeva ikka vaja. Siis ostsime oma maiustuse, milleks osutus kuivatatud banaanid jogurtis ja sokolaadis, nomnom. Ja liikusime taas sinna kus meid hommikul maha pandi. Ehitajad olid ka seal, peamine oli muidugi see, et kui need samad inimesed hommikul auto peale tulid, et ega me siis ju ägusid nii väga ei vaadanud, ja nüüd siis olime nagu kaks tola, mingite ehitajatega ootamas oma kaarikut, teadmata kas need on ikka need samad. Mini van sõitis ette, aga No Joe ega Dan, vaid keegi teine roolis. Kõik hüppasid juba peale, ja meie lihtsalt seisime seal, kuni meid ka peale kutsuti, alguses oli veits kõhe, aga saime aru et need ikka Olid need samad tüübid. Peagi tulid ka Joe ja Dan ja alagaski kojusõit. Nii mõnsa ilm on ikka siin. Ligi 30 kraadi. Sõitsime kõik aknad lahti. Ja muidugi tuli kohe uni peale. Ohh ja neid päevaseid magamisi..kui neist vaid pilti oleks teinud : ) natsa rohkem kui 2 tundi ja olimegi Oxfordis. Viskasime töölised bussilt maha ja rooli tuli taas Dan. Siis algas koju koju sõit. Jõudsime koju, ja leppisime kokku et kell 19.15 peame olema valmis maja ees, et minna Dan’i ja Joe’ga bowlingut mängima. Tulime oma tuppa ja ega meil palju aega polnudki. Peagi hakkasime sättima ja panime ennast suht mugavalt riidesse, sest ikkagi bowling ju. 19.15 ootasime neid õues ja kui Mini van maja ette sõitis, siis nägime et nad olid ennast ikka viisakalt üles löönud, niiet meil tekkis kohe väike süümekas, et oleks võinud ka veitsa rohkem pingutada, aga polnud hullu miskit. Kusjuures enne just mõtlesime, et see võib tulla veits awkward sest me ei tea ju väga üksteist ja meil ei pruugi ühiseid jututeemasid olla, aga ei.... kõik oli väga vinks vonks. Panime muusika autos mõnusalt valjuks ja sõitsime Bowlingu poole. Oxfordi. See koht kus me bowlingut mängisime meenutas täpselt siukest Ameerika Gameroom’i , palju värvilisi tulesi ja erinevaid mänguautomaate. Meie rada oli number 4. Jõudsime mängida kaks mängu, millest esimese võitis Eliise ja teise Dan. Oli väga lahe. Siis tegi Joe kiire kõne, ja tuli meie juurde tagasi ja ütles et kui me tahame midagi head täna süüa siis me peame 10-15 minuti pärast olema ühes restos, mille asukohta nad isegi päris täpselt ei teadnud, teadsid ainult omanikku. No nii me siis tormasime oma ride’i peale, ja hakkasime kihutama. See sõit oli päris ekstreemne, koos sinna juurde käivate Dan’i ja Joe vaidlustega asukoha üle :D good laugh. Lõpuks jõudsime ikkagi sihtpunkti, küll aga veidikene hiljem, aga meid võeti ikkagi vastu. Restoraan/pubi The White Hart oli nii ilus ja siuke classy. Istusime uhkesse lauda, Joe tellis alustuseks ühe meile juba teada oleva veini, ja söögiks tellisime meie Lasagnet ja nemad Pork’i. Mõlemad road nägid nii ilusad välja ja olid muidugi mega maitsvad. Rääkisime terve õhtusöögi aja juttu, suht siukest serious talk’i koos Joe väikeste huumori paisatustega. No awkward silence. Mega lahe õhtu oli, nad on parimad inimesed Standlake’ist. Alati palju nalja. Siis peale õhtusööki sõitsime koju, teepeal helistas veel Gus Joe’le, et kus tüdrukud on, ja et kas me hakkame juba koju jõudma. Meie vennake muretses. Jõudsime koju ikka päris hilja, aga võtsime ennast ikka kokku ja tegime sellise massive blogipostituse, sest see päev oli kõiki neid detailseid sõnu väärt. Nüüd saate aga ühe suure pildisaju.

Lots of love

Mari & Eliise